8. märts

Mõnikord lähevad ka võimatuna tunduvad pisikesed soovikesed täide. Läksin täna kooli teadmisega, et kui koju tulen, pole mitte kedagi mind ees ootamas - naistepäev või mitte, aga teinepool on sel nädalal öövahetuses. Ta ähvadas mind küll mingisuguse üllatusega, aga mõtlesin, et ju mind kodus vaasis lilleke ootab, või siis mõni pisike kingitus (tõenäolisem). Õhtul enne kojuminekut püüdis mu kursaõde mind ära rääkida, et kuskile välja istuma minna (tal ka mees tööl), oleksin ehk läinudki, aga kodus ootas miski pakiline koolitöö. Mainisin kursaõele ka, et tahaks juba näha, mis üllatus mind kodus ootab. Lisasin, et kõige armsam oleks muidugi, kui mees kodus oleks, suht siiber on õhtuti tühja voodisse kobimisest. Kursaõde arvas, et ehk ongi, väitsin kindlalt, et nii ei saa olla - kui on öövahetusega nädal, siis on öövahetusega nädal.

Maja ette jõudes vaatasin, et näe, tüüp on tööle minnes arvuti monitori jälle sisse unustanud, kumas siuke valgus me aknast. Samas puges aga hinge ka salajane lootus ja ega ma eriti ei ehmatanudki kui teinepool rõõmsalt pimedast magamistoast välja kargas. :):) Hästi varjas mu eest, et ta õhtul tööl pole ;) Lille ma muidugi siiski ei saanud, meie peres nii tühiste asjadega ei lehvitata (kuigi jah, olen ikka seletanud, et minu jaoks on lilleke kalli inimese poolt küll kõike muud kui tühine), aga oskasin tegelikult sellega juba arvestada, nii et kurb ega pahane ma küll polnud, liiati, et lille asemel said vastuse mu kaudsed vihjed parfüümi otsa lõppemise teemal :)