Öö

Öö jutustab süngevõitu lugusid.
Hea on pimeduses maha vaikida
see, mis kuulaja kõrva ei paitaks.
Sügav hämarus varjab silmavaate.
Tuleb uskuda vaid kajavat häält,
häält, mis sosistab: siiski olen hea.

Öös on imelised illusioonid
ja see piinavalt maagiline tunne,
et kirjutame ise kõik oma lood.
Öö püüab ütelda, püüab hoiatada,
kuid hea on olla iseenda jumal.

Öö teab rääkida, et valgust ei olegi,
sest iga kord seda nähes ta sureb.
Sureb tunnistamata, et on nõrgem,
ning hämardudes sünnub ta taas,
teadmata, et valgus suri samamoodi...